Seltsilist looma nimetatakse Eestis lemmikloomaks (lemmikloom). Omaniku kohustus on tagada talle sobiv toit, vesi, peavari, liikumisvõimalus, tervishoid, turvalisus ja sotsiaalne kontakt kogu looma elu jooksul. Veterinaar ehk loomaarst (veterinaar või loomaarst) pakub ennetavat abi, diagnoosib ja ravib ning annab nõu. Omanik peaks teadma nii oma tavapärast kliinikut kui ka võimalust saada kiiret veterinaarabi. Looma tuvastamine ja registreerimine aitavad kaotsiläinud looma omanikuga kokku viia. Mikrokiip toimib selleks ainult siis, kui sellega seotud registris on omaniku õiged kontaktandmed. Kohalikud omavalitsused võivad kehtestada loomade avalikus kohas pidamise praktilisi reegleid. Omanik peab arvestama näiteks rihma kasutamise, väljaheidete koristamise, müra ja ühiskasutatavate aladega. Loomaga reisimine vajab rohkem ettevalmistusi kui tavaline reis. Olulised võivad olla looma tuvastamine, tervisedokumendid, vaktsineerimine, transpordipuuri nõuded ja sihtkoha tingimused. Eesti kliima tekitab hooajalisi ohte. Looma turvalisust võivad mõjutada külm, kuumus, teesool, puugid, pimedus, õhuke jää ja kokkupuuted metsloomadega. Üürikorteris ja ühiskasutatavas hoones võivad kehtida lepingulised või praktilised lemmikloomatingimused. Kirjalik luba või täpsustus aitab hilisemaid vaidlusi vältida. Kaotsiläinud, leitud, vigastatud või hooletusse jäetud loom vajab olukorrale vastavat tegutsemist. Sobiv kontakt võib olenevalt olukorrast olla omanik, veterinaar, varjupaik, omavalitsus või hädaabiteenus.
Lemmikloomad Eestis
Lemmikloomade pidamine Eestis hõlmab igapäevast hooldust, veterinaariabi, looma tuvastamist, kohalikke reegleid ning naabrite ja metsloomadega arvestamist. Koeri, kasse ja teisi seltsilisi nimetatakse lemmikloomadeks.
Tip
Enne looma eest vastutuse võtmist mõtle läbi kõik tema igapäevased vajadused. Hoia tuvastusandmed ajakohasena, leia veterinaarabi võimalus, tee selgeks avalikus ruumis kehtivad reeglid ja koosta hädaolukorra plaan.