Loodus Eestis

Eesti keeles on nature „loodus“ ja nature conservation „looduskaitse“. Loodus on Eestis igapäevaelule lähedal, sest isegi linnad asuvad sageli metsade, märgalade, põldude, jõgede või ranniku lähedal. Metsad on ühed kõige tuttavamad maastikud. Need pakuvad elupaiku, puitu, marju, seeni, puhkevõimalusi ja kultuurilist tähendust, kuid on ka töömaastikud, kus võidakse tegeleda metsamajanduse, jahipidamise ja looduskaitsega. Rabad ja muud märgalad on Eestile iseloomulikud. Need talletavad vett, pakuvad elupaiku kohastunud taimedele ja loomadele ning võivad olla õrnad; seetõttu on tähistatud laudteed sageli kõige ohutum ja vähem kahjustav viis nende avastamiseks. Eestis on ka palju järvi, jõgesid, rannikuelupaiku ja saari. Veetase, ilm, jää, lained ja pehme pinnas võivad olusid kiiresti muuta isegi seal, kus maastik paistab rahulik. Looduskaitset korraldatakse mitmesuguste kaitsealade ja kohapõhiste reeglite kaudu. Kaitse all võib olla terve maastik, elupaik, liik või loodusobjekt ning lubatud tegevused võivad sama ala piires erineda. Looduses käiakse sageli jalutamas, telkimas ja metsloomi vaatlemas ning marju või seeni korjamas. Paljudes kohtades on juurdepääs avar, kuid see ei vabasta kohustusest austada koduõuesid, haritavat maad, silte, ajutisi sulgemisi ega piiranguid. Metsloomi tuleks jälgida eemalt. Nende toitmine, tagaajamine, puudutamine või poegadele lähenemine võib neile kahju teha ja inimesi ohtu seada. Tuli, prügi, müra, koerad, sõidukid ja telkimine võivad hooletu käitumise korral kahju tekitada. Tähistatud rajad, telkimiskohad ja lõkkekohad aitavad suunata külastajad sinna, kus kasutust saab korraldada. Looduses liikumisel on tegelikud piirid, sest looduskaitse, eraõigused, metsatööd, jahipidamine, ilm ja avalik ohutus võivad mõnikord nõuda piiranguid. Seepärast kuulub täpse sihtkoha reeglite kontrollimine Eestis tavapärase vastutustundliku looduses käimise juurde.